Meie kontor asub korrusel, kus tegutseb mitu erinevat ettevõtet. Korruse südameks on ühine köök kõige vajalikuga.
Ühel päeval ilmus külmkapile kiri: kohuke on kadunud.
Ühisköögis pole kusagil kirjas reegleid selle kohta, kuidas kasutada nõudepesumasinat või kelle kruus võib millisel riiulil olla. Ometi tundub loogiline, et igaüks peaks saama oma kohukese ise ära süüa.
Vähemalt mulle tundub.
Ühisköögis ja üritusel kehtib sama loogika:
Üritusel ei peaks osaleja ise ära arvama, millisest uksest siseneda, kust leida garderoob või millal algab programmi oluline osa. Kõik peaks voolama intuitiivselt. Kui on väiksemgi oht, et see nii ei lähe, peab korraldaja seda ette nägema. Need ei ole väikesed detailid. Just need loovad osalejas tunde, et ta on oodatud.
Hea korralduse puhul ei esitata külalisele kümmet käsku ega paluta tal saabudes nendele allkirja anda. Reeglid on ehitatud sündmuse sisse:
Üks veidi naljakas näide inimeste suunamisest.
Kui valida on kahe sissepääsu vahel ja soovite, et külalised kasutaksid vasakpoolset, pange parempoolse ukse kõrvale fotograaf saabujaid pildistama. Enamik valib sissepääsu, mille juures ei pea kohe kaamerale poseerima.
Täna nimetame seda osalejateekonna planeerimiseks või sündmuskogemuse disainiks. Heal lapsel on mitu nime. Ürituse korraldus ei peaks lootma, et inimesed käituvad õigesti. See peaks looma keskkonna, kus külalistel on lihtne õigesti käituda.
Vahel tuleb osalejakogemuse disaini kõige tabavam põhimõte mitte teenusedisainiõpikust, vaid 1995. aasta Steven Seagali märulifilmist „Under Siege 2“:
“Assumption is the mother of all fuck-ups.”
Ehk korraldaja ei tohiks eeldada, et inimesed saavad ise aru. Ka siis, kui talle endale tundub kõik täiesti loogiline.
Mõnusat korraldamist
Olavi Ruhno
#woweventsestonia #eventmarketingpro